Rein Veidemanni kõne Seltsi avakoosolekul 14. II 2016

Armsad klassikute sõbrad!

Rõõm on näha teid nii arvukalt kogunenuna Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi avaüritusele Tammsaare majamuuseumis.

Seltsi algatusrühm ja esimene juhatus, kelle nimel ma teid kõiki siin tervitan, valis esimeseks kokkusaamiseks tänase päeva teadlikult. Me tahtsime, et Püha Valentinuse mälestamispäev, mida Eestis alles viimastel aegadel on hakatud tähistama, paraku ümbritsetuna kommertslikust vahust –, me tahtsime, et see päev kohanduks ka nendele sõpradele, kes ei piirdu üksteisele päevakohaste soovide vahetamisega isekeskis või sotsiaalmeedias, vaid keda valdab ka sõprustunne mitmesuguste asutuste nagu teatrid, muuseumid, raamatukogud või mis iganes kultuuri viljeluspaikade vastu. Nõnda on olemas Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts, nagu ka Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Selts. Ja tõtt-öelda, Eesti esimesedki kultuuriseltsid, kes hiljuti tähistasid oma 150. sünnipäeva, Vanemuise Selts ja Estonia Selts tegutsesid ja tegutsevad tänini teatreid ümbritseva sõpruskonnana.

Ent n.-ö. institutsionaalse sõprusavalduse kõrval võiks eksisteerida ka kunagi elanud kultuuriloojaid ümbritsev sõpruskond. Neist loojatest on siia kogunenud inimesed valinud endale eesti kirjandusklassikud Tammsaare ja Vilde. Meie puhul õieti ongi nii, et sõprus klassikutega on ühtlasi ka sõprus klassikute kunagiste kodudega, nüüdsete pärandihoidjate ja mälestuspaikadega. See on meiepoolne austus- ja toetusavaldus.

Kõik see, milleks me seltsina oleme koondunud, on kirjas seltsi kodulehele üles pandud põhikirjas ja ma ei hakka seda siin kordama. Ent põhikirjas sõnastatu pole kogu repertuaar. Meie tegemised on avatud liikmete endi ideedele ja algatustele. Rõhutada tahaksin, et Tammsaare ja Vilde sõpradena oskame hinnata teisigi eesti kirjandusklassikuid, kirjandusklassikat kui niisugust, mis moodustab meie sõnakultuuri selgroo. Nii tugev ja sirge, kui see selgroog on, nii kestlik on ka kultuur.

Aga kuna me täna oleme kogunenud Tammsaare koju, siis lubatagu mul meie tegevuse üldisel mõtestamisel lähtuda ka temast. Üks „Tõe ja õiguse“ teise osa hingematvaid repliike pärineb koolijuhatajalt Mauruselt, kui ta, kuulnud Johann Köleri vajumisest surivoodile ja Hurda haigusest, küsib retooriliselt: „Mis peab meist nõnda saama? Mis peab meie rahvast saama, kui kõik surevad, kes teda armastavad?“

Tähelepanuväärne ja õpetlik on, et kui Maurus oma õpilastele Köleri lähenevast surmast teatas, oli õige vähe neid, kes seda nime olid kuulnud, ja veel vähem neid, kes Köleri tegudest üldse midagi teadsid.

Ma ei taha olla ülekohtune tänase elujõulise eesti seltskonna suhtes, moodustugu see alles elluastujaist või ka juba oma koha kätte võitnud eestlastest, aga tunnistagem: teadmised ja huvi, mida meil oma ajalukku vajunud vaimuinimeste vastu ilmutatakse, on sama pinnapealsed, nagu Mauruse-poistel üle-eelmise sajandi lõpus.

Kas sellest järeldub, et noortel ei saagi vanad korda minna ja et enese kuuldavaks tegemiseks pead ära surema, et siis korraks keegi võpataks: aga ta oli ju hea inimene ja kui väga ta armastas oma maad ja rahvast?

Nõnda küsibki Maurus edasi: „Kas siis peab Eesti hukka minema?“ Ja vastab ise: „Ei!“ Ja siis järgneb koht Mauruse monoloogis, mis moraalina kroonib ka minu tänast esinemist:

„Aga kui ometi surevad need, kes eesti rahvast armastavad, siis peame meie ise nende asemele astuma, et koht ei jääks tühjaks. Meie ise peame eesti rahvast armastama, nagu armastasid need suured, kes juba surnud või kes veelgi surevad.“

Mõelgem selle lause tähenduslikkusele. Sest siin öeldakse meile midagi niisugust, mille järele minu meelest tänases Eestis kõige enam janunetakse. Eesti vajab armastust, kuid selleks ei piisa, et igaüks oma koduõues, korteris enese või keskkonna edendamise ja ehtimisega oma armastust kinnitaks. Tõsi, seegi on vajalik, sest nii, kodudes, peredes kasvatatud-päritud Eesti-armastus imbub rahva üldisesse vereringesse.

Ent Mauruse kombel pean ma silmas veel midagi. Pean silmas niisugust armastust Eesti vastu, mida me destilleerime oma eelkäijate mõtetest ja tegudest, nende eludest. Ja siin on omakorda tähtis, et meiegi Eesti-armastus ei piirduks üksnes omailmaga, vaid ulatuks Teiseni (olgu selleks Teiseks sõpruskond, töökollektiiv, selts või ühiskond tervikuna). Ja ulatuks samast armastuse-ideest kantuna, nagu eeskujuks olnud või olevad suured „eesti rahva õiged sõbrad“ (Tammsaare Mauruse määratlus). Nõnda siis, igaühest meist peab saama ühtlasi Eesti-armastuse misjonär. Või vähemasti peaks ta püüdma endas seda „misjonäri-tunnet“ kultiveerida.

Nii et, kui me täna ja tulevikus oma sõprust Tammsaare ja Vildega kinnitame ning nende kaudu kogu eesti kirjandusklassikale, siis on see ühtlasi meie truuduseavaldus Eestile.

Tere tulemast seesugusesse sõpruskonda!

 

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s