Rein Veidemann: Ahistatud kirjanikumuuseumid

Artikkel 5. aprilli Postimehes.

Eesti kirjandusklassikute Tammsaare ja Vilde muuseumid on Tallinna linnamuuseumi filiaalidena sattunud hävimisohtu, leiab kirjandusteadlane ja ajakirjanik Rein Veidemann.

Olnud eelmise aasta detsembris Tammsaare ja Vilde sõprade seltsi valitud esimeheks, sattusin koos juhatusega silmitsi kahe Eesti tähtsaima kirjandusklassiku muuseumi pehmelt öeldes probleemse olukorraga. Taustaks olgu öeldud, et nii Tammsaare kui ka Vilde kunagine kodu Tallinnas Kadriorus asuvad kuuluvad kirjanikumuuseumidena alates 2005. aastast Tallinna Linnamuuseumi koosseisu (nii-öelda filiaalidena), mis omakorda on Tallinna kultuuriameti allasutus.

Seega otsustab asju ja vastutab muuseumide saatuse eest praegu ainuliselt linna ametkond. Kuni 2013. aasta teise pooleni, mil linnamuuseumis vahetus direktor (Maruta Varraku asemel asus tööle Kalmar Ulm), toimisid muuseumid nii, nagu ühelt kirjanikumuuseumilt (resp mäluasutuselt) oodata: näitused, uurimis- ja valgustustöö, konverentsid, publikatsioonid. Kõik töönäitajad (külastatavus, ürituste arv, tunnustused, meediakajastused jms) liikusid selgelt tõusujoones.

Mõlema muuseumi direktorid (st filiaalijuhid) on avalikkuses hästi tuntud ja muuseumitööle pühendunud kirjandusinimesed. Vilde muuseumi direktor Kairi Tilga on avaldanud kaks tähelepanuväärset raamatut Eduard Vildest, Tammsaare muuseumi juhil Maarja Vainol on doktorikraad, tema teos «Tammsaare irratsionaalsuse poeetika» pälvis hiljuti üleriigilise tunnustuse.

Mis on juhtunud aga viimase kolme aasta jooksul, korrelatsioonis linnamuuseumi juhi vahetusega? 2016. aastaks on kahest kirjanikumuuseumist koondatud kokku 70 protsenti töötajatest (sh muuseumi pedagoogi kohtade poolitamine), vähendatud on lahtioleku aegu kuuelt päevalt neljale päevale nädalas ja lahtioleku kestust päevas tunni võrra. See tähendab, et ka lahtioleku aega on kokku vähendatud üle 40 protsendi. Tegevusraha on kärbitud minimaalseks.

Põhiliselt funktsioneerivad muuseumid oma tegevuses kultuurkapitali jt fondide toetuste abil. Kõik see sai sõnastatud veebruaris Tallinna linnavalitsusele saadetud kirjas. Ehk teisisõnu, sinnamaani käsitlesin seda probleemina, mis vajaks lahendamist. Aselinnapea Taavi Aasa allkirja kandev vastuskiri probleemi aga ei tunnista. Linnamuuseum talitavat oma filiaalide suhtes õigesti. Kärbete põhjuseks olevat mõlema muuseumi puhul külastajate arvu vähenemine.

Läksin linnavalitsusse selgitama, et kui muuseumi pedagoog-kuraatori kohti vähendatakse poole võrra ja piiratakse lahtiolekuaegu, siis ei saagi loota rohkem külastajaid. Ametnike silmis ei maksnud minu selgitus midagi. Ja ilmselt ei maksaks ei muuseumidirektorite ega ka kultuuriavalikkuse osutused ning järelepärimised.

Piinlik on siinjuures meenutada, et Vilde ja Tammsaare unikaalsed isikumuuseumid loodi ja hoiti korralikult tegevuses nõukogude režiimi ajal, sest isegi võõras võim sai aru teatavatest kultuurilistest kohustustest, mida ei saa alati rubladeks ümber arvestada. Võimalik, et kõik praegused otsustajad ei taju vabas Eestis nende õlgadele pandud vastutust. Seepärast võetagu nüüd järgnevat meeleavaldusena.

Minu meelest leiab aset kahe kirjanikumuuseumi ahistamine. See tuleneb sellest, et kirjanikumuuseume käsitatakse nagu linnamuuseumi teisi filiaale, millele on tulnud või tulemas lisa (raidkivimuuseum, käsitööliste muuseum) ning mis nägevat ette «uute, kaasaja külastajale huvipakkuvate valdkondade eelisarendamise ning uute muuseumide avamise».

Muidugi on tegemist laiema probleemiga – muuseumitegevuse kommertsialiseerimisega, mille keskmes on käive. Jah, asjade (ürikute) ja miljööga võib muuseumide atraktiivsust suurendada. Seda on ju oma näituste, raamatuturgude ning tubateatrietendustega teinud ka kirjanikumuuseumid.

Ent neid ei tohi võtta Neitsitorni-sarnaste kohvik-muuseumide või museaalsete Disneylandidena. Kirjanikumuuseumide mõte ja tähendus ei võrdu külastajate arvuga. Nende delikaatne interjöör ei kannata suuri masse ning külastatavusel peab olema igal juhul mingi ülempiir. Need muuseumid on kompetentsikeskused, kus oluline osa tööst peaks olema seotud eeskätt uurimis- ja haridustegevusega ning sellest tulenevate üritustega.

Ma ei hakka siin üles lugema seikasid, mida lisaks muuseumide majandamise kitsendamisele võiks käsitada ka seal töötavate inimeste psühholoogilise ahistamisena. Püüdes vältida isiklikuks minekut, ei saa siiski ütlemata jätta, et Tallinna linnamuuseumi praegune tegevusloogika viib kahe kirjandusklassiku muuseumi kui filiaali liitmiseni mõne raamatukoguga ja sellega ühtlasi muuseumide kui spetsiifiliste tervikute likvideerimiseni.

Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi nimel loengi seetõttu oma kohuseks tõsta häält niisuguse sammsammulise väljasuretamise vastu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s