Kairi Tilga kõne Klassiku Sõbra tiitli üleandmisel

14.02.2021

Mõne aasta eest veel Vilde muuseumis töötades ja igapäevaselt kirjaniku maapealne delegaat olles, oli mul juba mõnda aega põues suur paine. Selle paine nimi oli VILDE puudumine Eesti teatris!

Ühest küljest on see terav probleem, kuna teame, et teater suudab elustada kirjandusklassikat, viia seda uutesse kõrgustesse ja serveerida sellest ka 21. sajandi eestlasele väärt vaimutoitu.  Ilma teatrilaval olemata nagu polegi klassikul lootust?!

Teisalt on see valus probleem, kuna teater- see oli muidu ateistliku Vilde religioon. Väärika olemise ja timmitud avaliku sõnaga Vilde kaotas teatrist rääkides justkui meele!

Teatrikire ilmestamiseks paar meenutust:

  1. Juba 1886. aastal ajales Virulane töötades mõtestab 21- aastane Vilde Eesti näitekunsti püüdlusi ja eesmärke. Ajal kui rahvusliku teatrit- ega näitekunsti polnudki veel, oskab see noormees täpselt näha, mida tuleb teha, et valdkonda arendada. Ta näeb teatris Suurt Ühendajat- silda erimeelsuste ja ühiskondlike seisuste ületamiseks. Lõimumise altarit.

„Haritud inimene on hariduse sõber- saagu see sõprus hariduse kasuks ka teatris nähtavaks”, kirjutas ta

2. Saksa okupatsiooni tingimustes avas Vilde 20. august 1918 Estonia teatri uue hooaja. Ta räägib kriisiajal pühalikult ilust, tõest ja kvaliteedist. Teatrist on ehk isegi just kriisiaja kiuste saanud tema jaoks pühakoda. Vilde pühitseb vaimutemplit teeniva preestrina seda rahvusliku kunstikoda ja lubas seda innukalt ajakõrgusele viia. Ta kutsus igaüht osalema nendel esteetilistel jumalateenistustel nii täna kui ka homme, sest see aitab saada paremaks inimeseks.

Vilde vaimu tempel täna on muidugi tema muuseum. Seetõttu tundus väga oluline, et just sinna autentsesse keskkonda saaks ühe lavastuse, mis päriselt avaks kirjanikku ennast. Meest omas ajas, omas kultuuris, oma valikute ja väärtustega.  

Urmas Vadi poole pöördumine ja temalt kiirelt jah saamine oli suur vedamine. Nüüd teame, et mitte vedamine ainult Vilde muuseumile, vaid ka eesti teatrile ja kirjanduspärandile laiemalt.

Vadi sõna kaudu sai Vilde taas elavaks  ja VILDE SAI EESTI TEATRISSE.

Lavastuse „Millest tekivad triibud?“ iseloomustamiseks on öeldud: koomiline, traagiline, pöörasusi ja pöördeid täis, lopsakaka fantaasiaga, peenete kihtistustega, tundeline, vihjeline. Selles põimub Vilde lugu kirjandusloo ja tema enda loominguga. Kokku kõlab see kõik alliksaarelikult öeldes, kas naljakalt tõsiselt või tõsiselt naljakalt.  

Lavastuses on Vadi Vildet hästi tabanud. Kandma jääb rahutuse tunne, mis on Vildele väga olemuslik. Vilde oli rahutu, sest aeg oli selline. Ta adus seda vastutust ajal kui kõike oli vaja alles luua: kirjandust, ajakirjandust, teatrit, kriitikat, riiki, otsida kodu ja armastust, reisida. Kuskil polnud rahu ja kogu aeg miski või keegi nagu segas.

Meil on eesti teatris täna üksikud inimesi, kes suudavad ise teksti kirjutada, selle lavastada ja ka lavastuse kujunduse luua. Selleks peab olema selge nägemus ja sõnum. Vadil oli!

Lavaseade, mis pretendeerib lausa eraldi tegelaskuju positsioonile, kandis tugevaid vihjeid ja andis taaskord tabavalt edasi midagi vildelikku. Sumbunud, pime, möödunud aegade kila-kola täis, või siis alaline meenutus sellest, kust sa tegelikult pärit oled, oli tabav kujund ilmestamaks kitsaks jäänud kodumaad, suletud kultuuriruumi, kust Vilde ihkas suurde, avarasse ja valgesse maailma.

Võib julgelt öelda, et Vadi ja Vilde pistsid võrdväärsete kirjanikena selles näidendis rinda – ühel hetkel oli Vadi all ja Vilde peal, siis jälle Vilde all ja Vadi peal.

Klassiku sõbraks saab iga aasta inimene, kes on aasta jooksul märkimisväärselt edendanud kirjanduspärandi tundmist ja populariseerimist. Küll on hea, et kuuenda Klassiku sõbra tiitli VILDE populariseerimise eest saab kirjanik URMAS VADI!

Kairi Tilga

14.02.2021

P.S. Ja Vilde on kahtlemata ka esimene eesti kirjanik, kes tõi kirjandusse triibud😊 Eesti kirjanduses on vist nii, et seal, kus triibud, seal Vilde.

Klassiku Sõber 2021 on Urmas Vadi!

Pühapäeval, 14. veebruaril kell 14.00 kuulutas Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts välja kuuenda Klassiku Sõbra. 
“Tiitliga pärjatakse inimest, kes oma tegevusega on silmapaistvalt edendanud eesti kirjandusklassika tundmist ja populariseerimist,” selgitas Seltsi juhatuse esimees Rein Veidemann. “Tänavu anname selle tiitli kirjanikule, kes pistis rinda teise kirjaniku – Eduard Vildega – ja tõi oma mõtted vaimuka lahendusena rahva ette. Klassiku Sõber 2021 on kirjanik, kultuuriajakirjanik ja lavastaja Urmas Vadi!”

Tiitli andmisel sai määravaks Urmas Vadi loodud Vilde-aineline näidend “Millest tekivad triibud?”, mille lavastajaks ja kunstnikuks oli samuti Vadi ise.

Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi juhatuse liige ja Vilde loomingu uurija Kairi Tilga sõnul oli Urmas Vadilt näidendi loomiseks kiirelt jah-vastuse saamine suur vedamine.

“Nüüd teame, et mitte vedamine ainult Vilde muuseumile, vaid ka eesti teatrile ja kirjanduspärandile laiemalt. Meil on eesti teatris täna üksikuid inimesi, kes suudavad ise teksti kirjutada, selle lavastada ja ka lavastuse kujunduse luua. Selleks peab olema selge nägemus ja sõnum. Vadil oli! Urmas Vadi ja Eduard Vilde pistavad tekstis võrdväärsete kirjanikena rinda. Kord on Vadi all ja Vilde peal, siis jälle Vilde all ja Vadi peal,” sõnas Tilga.

Klassiku Sõbra tiitliga kaasnes Leonhard Lapini graafiline leht “Triibud” ja Seltsi tänukiri.

Klassiku Sõbra väljakuulutamine toimus vabaõhuüritusena Kirjandustänava Lugemispaviljonis Koidula ja Faehlmanni tänava nurgal.

Senised Klassiku sõbrad on olnud kirjandusteadlane Rutt Hinrikus, lavastaja Heidi Sarapuu, tõlkija ja kirjandusteadlane Juhani Salokannel, teatrilavastaja Elmo Nüganen ja filmirežissöör Tanel Toom. 

KAIRI TILGA KÕNE KLASSIKU SÕBRA TIITLU ÜLE ANDMISEL