Kairi Tilga kõne Klassiku Sõbra tiitli üleandmisel

14.02.2021

Mõne aasta eest veel Vilde muuseumis töötades ja igapäevaselt kirjaniku maapealne delegaat olles, oli mul juba mõnda aega põues suur paine. Selle paine nimi oli VILDE puudumine Eesti teatris!

Ühest küljest on see terav probleem, kuna teame, et teater suudab elustada kirjandusklassikat, viia seda uutesse kõrgustesse ja serveerida sellest ka 21. sajandi eestlasele väärt vaimutoitu.  Ilma teatrilaval olemata nagu polegi klassikul lootust?!

Teisalt on see valus probleem, kuna teater- see oli muidu ateistliku Vilde religioon. Väärika olemise ja timmitud avaliku sõnaga Vilde kaotas teatrist rääkides justkui meele!

Teatrikire ilmestamiseks paar meenutust:

  1. Juba 1886. aastal ajales Virulane töötades mõtestab 21- aastane Vilde Eesti näitekunsti püüdlusi ja eesmärke. Ajal kui rahvusliku teatrit- ega näitekunsti polnudki veel, oskab see noormees täpselt näha, mida tuleb teha, et valdkonda arendada. Ta näeb teatris Suurt Ühendajat- silda erimeelsuste ja ühiskondlike seisuste ületamiseks. Lõimumise altarit.

„Haritud inimene on hariduse sõber- saagu see sõprus hariduse kasuks ka teatris nähtavaks”, kirjutas ta

2. Saksa okupatsiooni tingimustes avas Vilde 20. august 1918 Estonia teatri uue hooaja. Ta räägib kriisiajal pühalikult ilust, tõest ja kvaliteedist. Teatrist on ehk isegi just kriisiaja kiuste saanud tema jaoks pühakoda. Vilde pühitseb vaimutemplit teeniva preestrina seda rahvusliku kunstikoda ja lubas seda innukalt ajakõrgusele viia. Ta kutsus igaüht osalema nendel esteetilistel jumalateenistustel nii täna kui ka homme, sest see aitab saada paremaks inimeseks.

Vilde vaimu tempel täna on muidugi tema muuseum. Seetõttu tundus väga oluline, et just sinna autentsesse keskkonda saaks ühe lavastuse, mis päriselt avaks kirjanikku ennast. Meest omas ajas, omas kultuuris, oma valikute ja väärtustega.  

Urmas Vadi poole pöördumine ja temalt kiirelt jah saamine oli suur vedamine. Nüüd teame, et mitte vedamine ainult Vilde muuseumile, vaid ka eesti teatrile ja kirjanduspärandile laiemalt.

Vadi sõna kaudu sai Vilde taas elavaks  ja VILDE SAI EESTI TEATRISSE.

Lavastuse „Millest tekivad triibud?“ iseloomustamiseks on öeldud: koomiline, traagiline, pöörasusi ja pöördeid täis, lopsakaka fantaasiaga, peenete kihtistustega, tundeline, vihjeline. Selles põimub Vilde lugu kirjandusloo ja tema enda loominguga. Kokku kõlab see kõik alliksaarelikult öeldes, kas naljakalt tõsiselt või tõsiselt naljakalt.  

Lavastuses on Vadi Vildet hästi tabanud. Kandma jääb rahutuse tunne, mis on Vildele väga olemuslik. Vilde oli rahutu, sest aeg oli selline. Ta adus seda vastutust ajal kui kõike oli vaja alles luua: kirjandust, ajakirjandust, teatrit, kriitikat, riiki, otsida kodu ja armastust, reisida. Kuskil polnud rahu ja kogu aeg miski või keegi nagu segas.

Meil on eesti teatris täna üksikud inimesi, kes suudavad ise teksti kirjutada, selle lavastada ja ka lavastuse kujunduse luua. Selleks peab olema selge nägemus ja sõnum. Vadil oli!

Lavaseade, mis pretendeerib lausa eraldi tegelaskuju positsioonile, kandis tugevaid vihjeid ja andis taaskord tabavalt edasi midagi vildelikku. Sumbunud, pime, möödunud aegade kila-kola täis, või siis alaline meenutus sellest, kust sa tegelikult pärit oled, oli tabav kujund ilmestamaks kitsaks jäänud kodumaad, suletud kultuuriruumi, kust Vilde ihkas suurde, avarasse ja valgesse maailma.

Võib julgelt öelda, et Vadi ja Vilde pistsid võrdväärsete kirjanikena selles näidendis rinda – ühel hetkel oli Vadi all ja Vilde peal, siis jälle Vilde all ja Vadi peal.

Klassiku sõbraks saab iga aasta inimene, kes on aasta jooksul märkimisväärselt edendanud kirjanduspärandi tundmist ja populariseerimist. Küll on hea, et kuuenda Klassiku sõbra tiitli VILDE populariseerimise eest saab kirjanik URMAS VADI!

Kairi Tilga

14.02.2021

P.S. Ja Vilde on kahtlemata ka esimene eesti kirjanik, kes tõi kirjandusse triibud😊 Eesti kirjanduses on vist nii, et seal, kus triibud, seal Vilde.

Klassiku Sõber 2021 on Urmas Vadi!

Pühapäeval, 14. veebruaril kell 14.00 kuulutas Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts välja kuuenda Klassiku Sõbra. 
“Tiitliga pärjatakse inimest, kes oma tegevusega on silmapaistvalt edendanud eesti kirjandusklassika tundmist ja populariseerimist,” selgitas Seltsi juhatuse esimees Rein Veidemann. “Tänavu anname selle tiitli kirjanikule, kes pistis rinda teise kirjaniku – Eduard Vildega – ja tõi oma mõtted vaimuka lahendusena rahva ette. Klassiku Sõber 2021 on kirjanik, kultuuriajakirjanik ja lavastaja Urmas Vadi!”

Tiitli andmisel sai määravaks Urmas Vadi loodud Vilde-aineline näidend “Millest tekivad triibud?”, mille lavastajaks ja kunstnikuks oli samuti Vadi ise.

Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi juhatuse liige ja Vilde loomingu uurija Kairi Tilga sõnul oli Urmas Vadilt näidendi loomiseks kiirelt jah-vastuse saamine suur vedamine.

“Nüüd teame, et mitte vedamine ainult Vilde muuseumile, vaid ka eesti teatrile ja kirjanduspärandile laiemalt. Meil on eesti teatris täna üksikuid inimesi, kes suudavad ise teksti kirjutada, selle lavastada ja ka lavastuse kujunduse luua. Selleks peab olema selge nägemus ja sõnum. Vadil oli! Urmas Vadi ja Eduard Vilde pistavad tekstis võrdväärsete kirjanikena rinda. Kord on Vadi all ja Vilde peal, siis jälle Vilde all ja Vadi peal,” sõnas Tilga.

Klassiku Sõbra tiitliga kaasnes Leonhard Lapini graafiline leht “Triibud” ja Seltsi tänukiri.

Klassiku Sõbra väljakuulutamine toimus vabaõhuüritusena Kirjandustänava Lugemispaviljonis Koidula ja Faehlmanni tänava nurgal.

Senised Klassiku sõbrad on olnud kirjandusteadlane Rutt Hinrikus, lavastaja Heidi Sarapuu, tõlkija ja kirjandusteadlane Juhani Salokannel, teatrilavastaja Elmo Nüganen ja filmirežissöör Tanel Toom. 

KAIRI TILGA KÕNE KLASSIKU SÕBRA TIITLU ÜLE ANDMISEL

Eesti avastamine. Jaan Kross 100.

Jaan Krossi sünniaastapäeva tähistamise peasündmus toimus kolmapäeva õhtul Estonia teatris. Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi korraldatud piduõhtu kandis pealkirja “Eesti avastamine. Jaan Kross 100”. Piduõhtu korraldasime koostöös Eesti Kultuuriministeeriumi ja Riigikantseleiga.

Piduõhtul kõnelesid Vabariigi President Kersti Kaljulaid ning Jaan Krossi kirjandusauhinna laureaat Viivi Luik. Katkendeid Jaan Krossi loomingust esitas Sergo Vares. Esines Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel. Piduõhtu lavastas Margus Kasterpalu, videokunstnik oli Taavi Varm.

Piduõhtust tegi otseülekande ETV2.

Vaata fotosid kontserdist ja fotoseina juures tehtud pilte!

Vaata erinevaid kajastusi:

Klassiku sõber 2020 on Tanel Toom!

Sõbrapäeval andis Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts viiendat korda välja Klassiku Sõbra tiitli. Klassiku Sõber saab lisaks tiitlile aukirja ning Rait Präätsa kunstiteose “Oskar”.

“Tiitel läheb seekord inimesele, kes on Tammsaare, ühe meie armastatud klassiku loomingu toonud inimesteni hoopis uudsel moel,” ütles seltsi juhatuse esimees Rein Veidemann.

Reižissöör Tanel Toomi lavastatud film “Tõde ja õigus” on purustanud Eestis kassarekordid ning jõudis Oscaritel parima võõrkeelse filmi eelnimekirja.

Vaata fotosid.

Rein Veidemanni filmilavastajale Tanel Toomile peetud austamiskõne talle „Klassiku sõbra“ tiitli omistamise puhul Tammsaare Majamuuseumis 14.veebruaril 2020

Austatud kaasseltsilised!

Meil ei ole siin täna punast vaipa, glamuursetes kleitides ning peentes ülikondades hõljuvate näitlejate, režissööride ning produtsentide pildistamiseks mõeldud taustu. Meil ei ole Hollywoodi. Meil on kulunud välimuse ja sisuga maja, mille teisel korrusel asus paraku üksnes legendi kohaselt Nobeli kandidaadiks esitatud, aga seda kindlasti ka väärinud eesti kirjandusklassiku A. H. Tammsaare korter-kodu, kus ta, muide, ei kirjutanud enamust oma suurteosest, „Tõest ja õigusest“. Epopöa II, III ja osaliselt IV jagu valmisid Toom-Kuninga tänaval  number kolm asunud, niisamuti numbrit kolm kandvas üürikorteris, kuhu Tammsaare oma perega oli kolinud 1928. aasta 18. jaanuaril. IV jao lõpp ning V jagu  epopöast küpsesid siiski juba siin, Kadrioru kodus.

Aga alguse saab „Tõde ja õigus“, kui elatakse veel Õuna tänaval. Ent isegi mitte selles korteris, vaid  Keskhaigla väravate lähedal Kirikuaia tänavas asunud  Veidenadleri suvila ärklitoas, kus kirjanik hakkab esimest osa paberile panema 1925. aasta oktoobris, tehes seda,  Elem Treieri sõnul otsekui hull, mis Tammsaare enda leksika järgi olevatki olnud normaalne töötamiserežiim. Gripp sunnib kirjanikku tegema küll vahepeal pausi 1926. aasta jaanuarini, kuid seda marulisemalt jätkab ta kirjutamist pärast paranemist. Gripist niipalju, et noil aegadel ei osatud veel määrata selle viiruse tüvesid ja mutatasioone, aga tegemist oli eluohtlike tüsistustega haigusega, mis näiteks pandeemilise Hispaania gripi nime all viis pärast I Maalimasõda hauda rohkem inimesi, kui sõjas endas oli olnud langenuid. Tammsaare toibus sellest külmetusest tingitud haigusest ning seeläbi, kujundliku paisutusega võiks öelda, päästeti ka „Tõde ja õigus“.

Suvel 1926, kui pere suvitab Pärnus, kirjutab Tammsaare üksi Õuna tänava korteris kogu romaani esimese köite käsikirja puhtaks. Vahepeal käib ta peret vaatamas ja naaseb käsikirja juurde 7. augustil, et viia lõpuni oma opus magnum, mis 1926 aasta jõulude eel Tartus Noor-Eesti kirjastuses ka ilmavalgust näeb.

Mõistagi hindame Tammsaare suurust tema tervikloomingu  põhjal, millest viieosaline epopöa moodustab selle gravitatsioonilise keskme, aga omakorda     s e l  l e keskme avateos, „Tõe ja õiguse“ esimene osa kõrgub pilvena püramiidi kohal. Sest kui Tammsaare poleks ka midagi muud seejärel kirjutanud, piirdudes lisaks suurromaanile enne seda ilmunud miniatuuride, novellide, näidendiga „Juudit“ ning „Kõrboja peremehega“, kuulunuks  ta ikkagi eesti kirjandusklassikasse.

Aga nüüd on see pilv püramiidi kohal olemas meil ka filmi kujul. Muidugi ei saa me jätta tegemast järelkummardust Mikk Mikiverile, kes 1975. aastal andis meile „Indreku“ näol „Tõe ja õiguse“ II köite filmivariandi, milles Ants Eskola loodud Mauruse kuju visualiseeris arhetüüpselt kirjaniku kujundatud tegelase. Ja meil on ka Leida Laiuse lavastatud „Kõrboja peremees“ (1979), Tammsaare romaaniloomingu hiilgava  sissejuhatuse  filmikeelne versioon.

Ent kulus peaaegu kaks inimpõlve, kuni leidus noor mees – sest seda ju kolmekümnendates eluaastates  Tanel Toom on –, kes kummardus „Tõe ja õiguse“ kohale, umbes samaealisena, nagu seda Andres Paas oli teinud korduvalt piibli kohale kummardudes; otsis üles sinna täheldatud maailmast just niisuguse sõnumi, mille vormis filmikeeles, stseeniti arendatud jutustuse kaudu teost võimestavaks sõnumiks, mis, söandaksin öelda koguni, on andnud kirja pandud „Tõele ja õigusele“ ühe olulise lisamõõtme.

Ja mis see sõnum siis on? Mina ei tea või ei ole märganud „Tõest ja õigusest“ ühte niisugust mõtet, mis oleks seal välja öeldud kellegi suu läbi, et siis, kui oled oma eluga ummikusse jõudnud, tuleb tagasi minna tee algusesse. Tanel Toom seda aga ütleb ja sellest saab t e m a „Tõe ja õiguse“, mis kõiges muus on ajastu- ning raamatutruu film, retooriline žest, teose moraal. Filmis endas teostub see vapustava puändina, et „Tõe ja õiguse“ romaani enda algus, kahe noore, armastuses kokku saanud inimese ning seetõttu ka paradiisist maa peale ehk Vargamäele saadetud mehe ja naise jõudmine koju, mida nad alles koduks peavad hakkama ehitama, on tõstetud hoopis filmi lõppu, nagu ka Andrese esimene kirvehoop üle kraavi ulatuvasse puutüvve, mis sümboliseerib ühtaegu katkestust, teisalt aga ka töö ja vaeva igavest ringlust.

Ja nüüd on meil siis selle noore looja austamiseks „Klassiku sõbrana“ meie oma „Oskar“, eesti kunsti elava klassiku Rait Präätsa taies. „Tõde ja õigus“ jõudis filmina kaugemale kui Tammsaare enda epopöa, mille eemale jäämist rahvusvahelisest tählepanust on seletatud vähese tõlkelevikuga ning Põhjamaade talupojaromaani väidetava kordusena, mida see teos muidugi pole. Sest esiplaanil on siin hoopiski inimese õndsaks saamise ja elumõtte küsimus.

Aga Hollywoodis jäädi „Tõe ja õiguse“ filmiga pidama suure nimekirja nominatsioonis. Üks põhjusi võis olla tõesti sealsete vaatajate  ning ka Filmiakadeemia ehmatus, kes võtsid seda teost dokumentaalfilmina ning kuna selles filmis näidatakse põhiliselt inimlikku viletsust, siis – nagu lugejakirjades ja sotsiaalmeedias levinud vastukajad reetsid – kutsuti üles koguni üle-Ameerikaliseks korjanduseks, et aidata eestlasi tuua tsivilisatsiooni.

Võib-olla, et paljudele tavavaatajatele see niimoodi mõjuski. Aga mitte nende jaoks pole „Tõe ja õiguse“ film loodud. See on loodud meile endile, et me ikka ja jälle „Tõde ja õigust“ lugedes või nüüd ka vaadates, mis – nagu me kõik teame – toob väga paljusid uusi lugejaid epopoä juurde; et me seda teost vastu võttes mõtleksime meie eksistentsi raamistavale kolmele küsimusele, mida, muide pidas ülioluliseks Eesti suureks rääkinud ning mütologiseerinud Lennart Meri: „Kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme.“

Tanel Toom, „Klassiku sõber 2020“! Siin on Teie Oskar!

Hing paelaga kaelas. Vestlusring eesti humanitaaria olukorrast

Head seltsi liikmed!

Homme, 30. jaanuaril kell 15.00 toimub Eesti Keele Instituudi suures saalis Roosikrantsi tn 6 Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi eestvedamisel vestlusring “Hing paelaga kaelas”, milles käsitletakse eestikeelse humanitaaria olukorda ja väljavaateid praeguse teadusrahastuse süsteemi jätkudes.

“Eestikeelse ja eestiainelise humanitaaria näljapajukil võivad olla pöördumatud tagajärjed ja seda  Eesti riigis, mis taastati eesti keele ja kultuuri päästmiseks ning kus ainsana maailmas on võimalik kultuuri eestikeelne enesekirjeldus,” ütleb üks vestlusringis osalejatest, Seltsi esimees Rein Veidemann.

Vestlusringis analüüsivad lisaks Rein Veidemannile olukorda Eesti Kirjandusmuuseumi teadurid Mari Sarv ja Aado Lintrop, TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktor Jaan Undusk, Haridus- ja Teadusministeeriumi  teadusosakonna esindaja Katrin Pihor ning ETAG-i hindamiskomisjoni esindaja.

Vestlusringist teeb otseülekande ERR-i kultuuriportaal.
Kõik huvilised on oodatud mõttevahetusest osa saama.

30. jaanuar on A. H. Tammsaare 142. sünniaastapäev. Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts tegi 2018. aastal ettepaneku tähistada kirjaniku sünnipäeva eesti kirjanduse päevana.

Ühtlasi olete homme oodatud külastama ka Tammsaare muuseumit, kus on kirjaniku sünnipäeva puhul 1-euro päev ning kunstikogust välja toodud mõned vähetuntud portreed Tammsaarest, kunstnikeks Jüri Arrak, Maret Olvet, Rein Maantoa ja Aleksander Mildeberg. Ühe pliiatsijoonistuse autor on ka Peet Aren, kujutatavaks tõenäoliselt Tammsaare abikaasa Käthe noorena.

Olete oodatud!

Üldkoosolek ja loeng Vilde reisidest

Ootame teid  3. juunil kell 17.00 Vilde muuseumisse mõnusale koosviibimisele, mille käigus pidada ära üldkoosolek ning kuulata väga põnevat loengut Vilde reisidest ja seiklustest pagulusaastatel, mil ta sõna otseses mõttes elas vahel oma kohvrite otsas.

Muidugi on garanteeritud hõrk kohv Seltsi poolt Vilde verandale soetatud kohvimasinast ja klaasike veini.

Palume väga oma osalemisest teada anda! Kui tulla ei ole võimalik, palume saata volituse (vabas vormis allkirjastatud dokumendina), et saaksime majandusaasta- ja tegevusaruanded kinnitatud. Loe aruannet siit.
Ühtlasi on õige aeg ka meenutada, kas olete jõudnud ära maksta oma liikmemaksu. Kui veel mitte, siis on hea põhjus just nüüd seda teha.
Liikmemaks on endiselt 12€, millele alati võib lisada toetuse kas üldiselt Seltsi tegevuste toetuseks või sihtotstarbeliselt (Vilde kohvrite restaureerimise toetuseks): MTÜ Tammsaare ja Vilde SõpradeSelts LHV EE537700771001822228

Klassiku sõber 2019

14. veebruaril kuulutati Tammsaare muuseumis välja 2019. aasta Klassiku Sõber, kelleks on lavastaja ja teatrijuht Elmo Nüganen!

“Tiitliga pärjatakse inimest, kes oma tegevusega on silmapaistvalt edendanud eesti kirjandusklassika tundmist ja populariseerimist,” selgitas Seltsi juhatuse esimees Rein Veidemann. “Sel aastal pälvis tunnustuse inimene, kelle armastusest klassika vastu on osa saanud tuhanded ja tuhanded eesti inimesed ning kelle tähendust klassika vahendamisel on raske ülehinnata.

Auhinnaks on Enn Põldroosi graafiline leht ja Seltsi tänukiri. 

Senised Klassiku sõbrad on olnud kirjandusteadlane Rutt Hinrikus, lavastaja Heidi Sarapuu ning tõlkija ja kirjandusteadlane Juhani Salokannel.

Maarja Vaino kõne Klassiku sõbra tiitli üleandmisel:

Türgi kirjanik Orhan Pamuk avas 2012. aastal muuseumi nimega „Süütuse muuseum“ oma samanimelise romaani järgi.

See muuseum – nagu ka romaan – olid fiktsioon, ometi reaalsus. Muuseumis sai näha lugematuid esemeid, mida oli romaanis kirjeldatud ning neile oli antud n-ö ajalooline tähendus. Väljamõeldud tegelaste väljamõeldud asjad said ühtäkki reaalsuseks.

Pamuki „Süütuse muuseum“ tuli mulle meelde, kui hakkasin mõtlema Elmo Nüganeni ja klassika lavastamise peale.

Tegelikult on ju iga lavastus nagu väike teosepõhine muuseum. See, mis teoses jääb ebamääraseks või aimatavaks, tuleb laval muuta konkreetseks ja nähtavaks. Ja asjad, millel on eriline tähendus, tuleb sättida rambivalgusesse, n-ö peavitriini. Ning lavastusest jääb alati alles mingi oma maailm, asjad, mis on saanud uue tähenduse ja mis – olgugi väljamõeldised – on muutunud mingi mälu ja emotsiooni kandjaks.

Aga kuigi sõna ja/või teksti asjadeks transformeerida on keeruline, siis veelgi keerulisem on lavale tuua teose õhustikku. Mulle tundub, et Elmo Nüganeni lavastajageenius on seisnenud just genius loci – kui paigana võtta teost, raamatut – äratundmises ja lavale ümber paigutamises.

Vast ei ole ootamatu, et jõuan siit Tammsaare juurde. Kuigi Nüganeni lavatuste nimekirjas on klassikutel täiesti selge ülekaal. Sealt leiame Shakeaspeare’i, Dumas, Tolstoi, Dostojevski, Tšehhovi ja paljudel teiste nime.

Aga meie jaoks siin on ikkagi kõige olulisem Tammsaare. Ja Tammsaare loomingus on eriline roll õhustikul. On väljakutse lavastada õhustikku, vaimu, locit. Ma ei tea, millise imenipiga see Nüganenil on õnnestunud. Vast juhtub Nüganenil klassikuid ja eriti Tammsaaret lugedes samamoodi nagu juhtus preili Mardusel novellis „Viiul“. Preili Mardus väidab nimelt, et tema viiul „on täis vaimu [—], temas on mitu hinge, mitu vaimu ja need mitu hinge ja vaimu on minu peale tulnud“. Preili Mardusel juhtus see tihtipeale öösiti, kui ta avastas end peegli ees seismas ja viiulit mängimas.

Äkki on ka Nüganen end avastanud öösel peegli ees seismas, raamat käes ja seal olevad hinged ja vaimud on tulnud tema peale, nii et tal ei jää lõpuks muud üle, kui omakorda  hüpnotiseerida ära etenduse vaatajad. Igal juhul on fakt see, et Tammsaare tekst hakkab Nüganeni käes helisema. Aga helisemine toimub Tammsaare loomingus ikka ainult neil harvadel juhtudel kui kujutlus millestki ja reaalsus saavad omavahel kokku, tekkib kattumine nähtamatu ja nähtava vahel. Seda juhtub ka päriselus sama harva kui Tammsaare loomingus. Võib ainult olla õnnelik ja tänulik, et Elmo Nüganen on osanud oma Tammsaare-lavastustega teatrilavad helisema panna. Arvan täiesti erapooletult, et kuigi ma ei ole kõiki Nüganeni lavastusi näinud, on just Tammsaare-lavastused parimad mitte ainult Nüganeni enda, vaid ka eesti teatri loos. Tammsaare lavastamise traditsioon on ju pikk, aja jooksul on tehtud üle 50 lavastuse. Nende lavastuste nimistus kuulub Nüganen oma lavastustega vaieldamatult  tippu.

Klassika lavastamine on alati tohutu väljakutse. Kõigepealt tuleb seista silmitsi kriitikute veendumusega, et kuna klassikat teatakse, siis tuleb lavastus kindlasti igav ja teada-tuntud. Siis tuleb silmitsi seista teksti endaga, mis heade klassikute puhul nõuab alati korraliku süvenemist. Ning silmitsi tuleb seista ka selle n-ö metsamaterjaliga, mis klassikute uurimisega on kaasnenud ning samaaegselt ammutada sealt ideid, aga leida ka täiesti oma hääl, midagi, mille peale teised ei ole veel tulnud. Lavastus ise peaks aga olema ühtaegu autoritruu, moodne, ütlema midagi täiesti uut, aga samas kindlaid ja oodatud asju, mida inimesed konkreetse klassikuga seoses ootavad. Ühtlasi tuleb olla vaatajasõbralik ja kas või natuke seksikas.

Klassikutega suudavad mõõtu võtta ja võitjana väljuda ainult vähesed. Peab ise olema klassiku mõõtu, peab liikuma temaga samas sfääris, jagama sama vaimu. Peab teksti lugedes vaatama tõtt autoriga, leidma ridade vahelt tema silmad, mis ütlevad: jah, just seda ma mõtlesingi. Nüganen oskab seda kunsti. Ta räägib klassikut – klassikute keelt, mis on omamoodi lindude keel – kõik kuulevad, aga vähesed mõistavad.

Ma tahaksin õnnitleda kõigepealt meid, Elmo lavastustest osasaajaid, et meie hulgas on mees, kes räägib lindude keelt. Seejärel tahaksin õnnitleda klassikuid, et on olemas lavastaja, kes oskab nendega rääkida, leiab nendega silmsideme.

Ja lõpetuseks tahan õnnitleda Elmot, kes on otsast lõpuni Klassiku sõber!

Vaata pilte ka ERR Kultuuriportaalist!

Ümarlaud “Kas eesti kirjandus lahkub koolist?”

30. jaanuaril toimus Rahvusraamatukogu Milleri salongis ümarlaud “Kas eesti kirjandus lahkub koolist?”

“Ümarlaua ajendas mure selle pärast, et eesti laste teadmised eesti kirjandusest on aina kehvemad,” lausus ümarlaua üks korraldajaid, Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi juhatuse esimees Rein Veidemann. “Eesti kirjandus on rahvusliku identiteedi üks alustalasid. Järjepidevus katkeb, kui meil ei ole millestki ühisest rääkida isekeskis ega midagi ühist edasi anda, et oleks põlvkondade vahel loomulik side.”

Ka emakeeleõpetajad on aastaid tähelepanu juhtinud sellele, et eesti keele ja kirjanduse korralikuks õpetamiseks on liiga vähe tunde. “Õpetajad ei jõua eesti kirjanduse ajalugu läbi võtta, pealegi on Eesti koolides kehtiv ainekava gümnaasiumis üles ehitatud kursusepõhiselt ning eraldi kursust “Eesti kirjandus”  ainekavas ei olegi,” sõnas Emakeeleõpetajate Seltsi juhatuse liige Anu Kell.

Murelikud on ka raamatukogutöötajad, kes näevad, kuidas raamatud õpilasest kaugemale viiakse. “Kooliraamatukogude kaotamine või keldrinurka taandamine vähendab lugemist. Head raamatud peavad olema õpilase käeulatuses,” märkis Jaanus Kõuts Lääne Maakonna Keskraamatukogu lasteosakonna juhataja.

Ümarlaua idee ühe algataja Maarja Vaino sõnul on olukord eesti kirjanduse õpetamisega kehv, sellega ei ole rahul paljud õpetajad ega ka lapsevanemad. “Näib justkui iseenesestmõistetav, et eesti keel ja eesti kirjandus on eesti koolis üks tähtsamaid aineid. Tegelikkuses aga näeme nende ainete vähest väärtustamist ja kahanemist õppekavas. Ümarlauaga tahame teema laiema avalikkuse ette tuua, et saavutada muudatust.”

Ümarlauda korraldasid Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Emakeeleõpetajate Selts, Tallinna Kirjanduskeskus ning Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts.

Arutlejateks on Rein Veidemann (TVSS), Anu Kell (EES), Ivika Hein (Miina Härma gümnaasium), Anneli Kõvamees (TLÜ), Jaanus Kõuts (LMKR) ja Mihkel Rebane  (HTM üldharidusosakonna juhataja). Ümarlauda modereerib Maarja Vaino (Tallinna Kirjanduskeskus). Vestluse juhatab väikese sõnavõtuga sisse kirjandusloolane, ajakirja Looming peatoimetaja asetäitja  Toomas Haug.

Ümarlaua tulemusel sündis pöördumine Haridus- ja Teadusminister Mailis Repsile.

Pöördumist saab lugeda siit.

Riigikogu liikmed said suvelugemiseks “Tõe ja õiguse” I osa

Tänasel Riigikogu viimasel istungi ​päeval kinkis​ Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts kõigile Riigikogu liikmetele​ A. H. Tammssaare “Tõe ja õiguse” I osa äsja ilmunud uustrüki, mille on illustreerinud noor kunstnik Mark Antonius Puhkan. “Tõe ja õiguse” I osa uustrükiga tähistatakse klassiku 140. juubeliaastat ja Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva.

Kingituse andsid vahetult pärast istungi lõppu Riigikogu kunstisaalis üle seltsi esimees Rein Veidemann ja seltsi liige Maarja Vaino.
“See on kolme põlvkonda hõlmav saatuseromaan. See on meie esimene filosoofiline romaan. See on romaan, mis on andnud meile ridamisi arhetüüpe, kelle variatsioone kohtame tänagi endi keskel: Andreseid ja Pearuid, Krõõtasid ja Marisid, Tiinasid ja Indrekuid, nagu ka Köögertale ja Vesiroose,” ütles Rein Veidemann oma sõnavõtus.

“Tammsaare armastas oma tegelasi ja eestlast. ​”Tõe ja õiguse” Vargamäe on kogu Eesti sümbol ja selles mõttes oleme kõik sündinud Vargamäel​,” lisas oma pöördumises Maarja Vaino.

Riigikogulaste hulgas tekitas kingitus rõõmsat elevust ja ka nostalgiat. Marko Pomerants meenutas oma käike Vargamäele ning Igor Gräzin leidis, et “Tõe ja õiguse” II osa härra Mauruse mõtted on aegumatu kullafond.

Raamatu vahel oli ​seltsi läkitus rahvaesindajatele.

Austatud Riigikogu liige!
Sinu käes on “Tõe ja õiguse” I osa värskete illustratsioonidega uustrüki eksemplar. Selle väljaandega tähistame A. H. Tammsaare 140. juubeliaastat. Ja Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva.
“Tõde ja õigus” on üks meie kultuuri alustalasid, meie kirjanduse tüvitekst. Romaan vaatab sügavale eestlase olemusse ning meenutab lugejale, millised olid need kanged mehed ja see rahvas, kes ühel päeval kuulutas välja oma iseseisva riigi. Aga see on ka hoiatusromaan – sihi kaotamisest ja isekusest. See on romaan unistamisest ja sellest, et unistusi tuleb ellu viia vastutustundlikult, kaaskodanikele haiget tegemata.
“Tõde ja õigus” juhatab meid nii inimelu kui ka eestluse põhiküsimuste juurde. Neid asju ei tohi unustada. Vastupidi, nende üle tuleb ikka ja jälle mõelda.
Lugegem käesoleval juubelisuvel Tammsaaret! Et jätkata sügisel väärikalt oma rahva esindamist ja teenimist.
Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts

Pilte esitlusest saab vaadata Riigikogu lehelt https://fotoarhiiv.riigikogu.ee/xiii-riigikogu/xiii-riigikogu-sundmused/tammsaare-ja-vilde-soprade-seltsi-esindajad-kinkisid-riigikogu-liikmetele-h-tammsaare-toe-ja-oiguse-osa-varskete-illustratsioonidega-uustruki-eksemplari/. Fotode autor on Erik Peinar, Riigikogu Kantselei

Pressiteate edastas
Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts