Klassiku sõber 2019

14. veebruaril kuulutati Tammsaare muuseumis välja 2019. aasta Klassiku Sõber, kelleks on lavastaja ja teatrijuht Elmo Nüganen!

“Tiitliga pärjatakse inimest, kes oma tegevusega on silmapaistvalt edendanud eesti kirjandusklassika tundmist ja populariseerimist,” selgitas Seltsi juhatuse esimees Rein Veidemann. “Sel aastal pälvis tunnustuse inimene, kelle armastusest klassika vastu on osa saanud tuhanded ja tuhanded eesti inimesed ning kelle tähendust klassika vahendamisel on raske ülehinnata.

Auhinnaks on Enn Põldroosi graafiline leht ja Seltsi tänukiri. 

Senised Klassiku sõbrad on olnud kirjandusteadlane Rutt Hinrikus, lavastaja Heidi Sarapuu ning tõlkija ja kirjandusteadlane Juhani Salokannel.

Maarja Vaino kõne Klassiku sõbra tiitli üleandmisel:

Türgi kirjanik Orhan Pamuk avas 2012. aastal muuseumi nimega „Süütuse muuseum“ oma samanimelise romaani järgi.

See muuseum – nagu ka romaan – olid fiktsioon, ometi reaalsus. Muuseumis sai näha lugematuid esemeid, mida oli romaanis kirjeldatud ning neile oli antud n-ö ajalooline tähendus. Väljamõeldud tegelaste väljamõeldud asjad said ühtäkki reaalsuseks.

Pamuki „Süütuse muuseum“ tuli mulle meelde, kui hakkasin mõtlema Elmo Nüganeni ja klassika lavastamise peale.

Tegelikult on ju iga lavastus nagu väike teosepõhine muuseum. See, mis teoses jääb ebamääraseks või aimatavaks, tuleb laval muuta konkreetseks ja nähtavaks. Ja asjad, millel on eriline tähendus, tuleb sättida rambivalgusesse, n-ö peavitriini. Ning lavastusest jääb alati alles mingi oma maailm, asjad, mis on saanud uue tähenduse ja mis – olgugi väljamõeldised – on muutunud mingi mälu ja emotsiooni kandjaks.

Aga kuigi sõna ja/või teksti asjadeks transformeerida on keeruline, siis veelgi keerulisem on lavale tuua teose õhustikku. Mulle tundub, et Elmo Nüganeni lavastajageenius on seisnenud just genius loci – kui paigana võtta teost, raamatut – äratundmises ja lavale ümber paigutamises.

Vast ei ole ootamatu, et jõuan siit Tammsaare juurde. Kuigi Nüganeni lavatuste nimekirjas on klassikutel täiesti selge ülekaal. Sealt leiame Shakeaspeare’i, Dumas, Tolstoi, Dostojevski, Tšehhovi ja paljudel teiste nime.

Aga meie jaoks siin on ikkagi kõige olulisem Tammsaare. Ja Tammsaare loomingus on eriline roll õhustikul. On väljakutse lavastada õhustikku, vaimu, locit. Ma ei tea, millise imenipiga see Nüganenil on õnnestunud. Vast juhtub Nüganenil klassikuid ja eriti Tammsaaret lugedes samamoodi nagu juhtus preili Mardusel novellis „Viiul“. Preili Mardus väidab nimelt, et tema viiul „on täis vaimu [—], temas on mitu hinge, mitu vaimu ja need mitu hinge ja vaimu on minu peale tulnud“. Preili Mardusel juhtus see tihtipeale öösiti, kui ta avastas end peegli ees seismas ja viiulit mängimas.

Äkki on ka Nüganen end avastanud öösel peegli ees seismas, raamat käes ja seal olevad hinged ja vaimud on tulnud tema peale, nii et tal ei jää lõpuks muud üle, kui omakorda  hüpnotiseerida ära etenduse vaatajad. Igal juhul on fakt see, et Tammsaare tekst hakkab Nüganeni käes helisema. Aga helisemine toimub Tammsaare loomingus ikka ainult neil harvadel juhtudel kui kujutlus millestki ja reaalsus saavad omavahel kokku, tekkib kattumine nähtamatu ja nähtava vahel. Seda juhtub ka päriselus sama harva kui Tammsaare loomingus. Võib ainult olla õnnelik ja tänulik, et Elmo Nüganen on osanud oma Tammsaare-lavastustega teatrilavad helisema panna. Arvan täiesti erapooletult, et kuigi ma ei ole kõiki Nüganeni lavastusi näinud, on just Tammsaare-lavastused parimad mitte ainult Nüganeni enda, vaid ka eesti teatri loos. Tammsaare lavastamise traditsioon on ju pikk, aja jooksul on tehtud üle 50 lavastuse. Nende lavastuste nimistus kuulub Nüganen oma lavastustega vaieldamatult  tippu.

Klassika lavastamine on alati tohutu väljakutse. Kõigepealt tuleb seista silmitsi kriitikute veendumusega, et kuna klassikat teatakse, siis tuleb lavastus kindlasti igav ja teada-tuntud. Siis tuleb silmitsi seista teksti endaga, mis heade klassikute puhul nõuab alati korraliku süvenemist. Ning silmitsi tuleb seista ka selle n-ö metsamaterjaliga, mis klassikute uurimisega on kaasnenud ning samaaegselt ammutada sealt ideid, aga leida ka täiesti oma hääl, midagi, mille peale teised ei ole veel tulnud. Lavastus ise peaks aga olema ühtaegu autoritruu, moodne, ütlema midagi täiesti uut, aga samas kindlaid ja oodatud asju, mida inimesed konkreetse klassikuga seoses ootavad. Ühtlasi tuleb olla vaatajasõbralik ja kas või natuke seksikas.

Klassikutega suudavad mõõtu võtta ja võitjana väljuda ainult vähesed. Peab ise olema klassiku mõõtu, peab liikuma temaga samas sfääris, jagama sama vaimu. Peab teksti lugedes vaatama tõtt autoriga, leidma ridade vahelt tema silmad, mis ütlevad: jah, just seda ma mõtlesingi. Nüganen oskab seda kunsti. Ta räägib klassikut – klassikute keelt, mis on omamoodi lindude keel – kõik kuulevad, aga vähesed mõistavad.

Ma tahaksin õnnitleda kõigepealt meid, Elmo lavastustest osasaajaid, et meie hulgas on mees, kes räägib lindude keelt. Seejärel tahaksin õnnitleda klassikuid, et on olemas lavastaja, kes oskab nendega rääkida, leiab nendega silmsideme.

Ja lõpetuseks tahan õnnitleda Elmot, kes on otsast lõpuni Klassiku sõber!

Vaata pilte ka ERR Kultuuriportaalist!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s