Klassiku sõber 2020 on Tanel Toom!

Sõbrapäeval andis Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts viiendat korda välja Klassiku Sõbra tiitli. Klassiku Sõber saab lisaks tiitlile aukirja ning Rait Präätsa kunstiteose “Oskar”.

“Tiitel läheb seekord inimesele, kes on Tammsaare, ühe meie armastatud klassiku loomingu toonud inimesteni hoopis uudsel moel,” ütles seltsi juhatuse esimees Rein Veidemann.

Reižissöör Tanel Toomi lavastatud film “Tõde ja õigus” on purustanud Eestis kassarekordid ning jõudis Oscaritel parima võõrkeelse filmi eelnimekirja.

Vaata fotosid.

Rein Veidemanni filmilavastajale Tanel Toomile peetud austamiskõne talle „Klassiku sõbra“ tiitli omistamise puhul Tammsaare Majamuuseumis 14.veebruaril 2020

Austatud kaasseltsilised!

Meil ei ole siin täna punast vaipa, glamuursetes kleitides ning peentes ülikondades hõljuvate näitlejate, režissööride ning produtsentide pildistamiseks mõeldud taustu. Meil ei ole Hollywoodi. Meil on kulunud välimuse ja sisuga maja, mille teisel korrusel asus paraku üksnes legendi kohaselt Nobeli kandidaadiks esitatud, aga seda kindlasti ka väärinud eesti kirjandusklassiku A. H. Tammsaare korter-kodu, kus ta, muide, ei kirjutanud enamust oma suurteosest, „Tõest ja õigusest“. Epopöa II, III ja osaliselt IV jagu valmisid Toom-Kuninga tänaval  number kolm asunud, niisamuti numbrit kolm kandvas üürikorteris, kuhu Tammsaare oma perega oli kolinud 1928. aasta 18. jaanuaril. IV jao lõpp ning V jagu  epopöast küpsesid siiski juba siin, Kadrioru kodus.

Aga alguse saab „Tõde ja õigus“, kui elatakse veel Õuna tänaval. Ent isegi mitte selles korteris, vaid  Keskhaigla väravate lähedal Kirikuaia tänavas asunud  Veidenadleri suvila ärklitoas, kus kirjanik hakkab esimest osa paberile panema 1925. aasta oktoobris, tehes seda,  Elem Treieri sõnul otsekui hull, mis Tammsaare enda leksika järgi olevatki olnud normaalne töötamiserežiim. Gripp sunnib kirjanikku tegema küll vahepeal pausi 1926. aasta jaanuarini, kuid seda marulisemalt jätkab ta kirjutamist pärast paranemist. Gripist niipalju, et noil aegadel ei osatud veel määrata selle viiruse tüvesid ja mutatasioone, aga tegemist oli eluohtlike tüsistustega haigusega, mis näiteks pandeemilise Hispaania gripi nime all viis pärast I Maalimasõda hauda rohkem inimesi, kui sõjas endas oli olnud langenuid. Tammsaare toibus sellest külmetusest tingitud haigusest ning seeläbi, kujundliku paisutusega võiks öelda, päästeti ka „Tõde ja õigus“.

Suvel 1926, kui pere suvitab Pärnus, kirjutab Tammsaare üksi Õuna tänava korteris kogu romaani esimese köite käsikirja puhtaks. Vahepeal käib ta peret vaatamas ja naaseb käsikirja juurde 7. augustil, et viia lõpuni oma opus magnum, mis 1926 aasta jõulude eel Tartus Noor-Eesti kirjastuses ka ilmavalgust näeb.

Mõistagi hindame Tammsaare suurust tema tervikloomingu  põhjal, millest viieosaline epopöa moodustab selle gravitatsioonilise keskme, aga omakorda     s e l  l e keskme avateos, „Tõe ja õiguse“ esimene osa kõrgub pilvena püramiidi kohal. Sest kui Tammsaare poleks ka midagi muud seejärel kirjutanud, piirdudes lisaks suurromaanile enne seda ilmunud miniatuuride, novellide, näidendiga „Juudit“ ning „Kõrboja peremehega“, kuulunuks  ta ikkagi eesti kirjandusklassikasse.

Aga nüüd on see pilv püramiidi kohal olemas meil ka filmi kujul. Muidugi ei saa me jätta tegemast järelkummardust Mikk Mikiverile, kes 1975. aastal andis meile „Indreku“ näol „Tõe ja õiguse“ II köite filmivariandi, milles Ants Eskola loodud Mauruse kuju visualiseeris arhetüüpselt kirjaniku kujundatud tegelase. Ja meil on ka Leida Laiuse lavastatud „Kõrboja peremees“ (1979), Tammsaare romaaniloomingu hiilgava  sissejuhatuse  filmikeelne versioon.

Ent kulus peaaegu kaks inimpõlve, kuni leidus noor mees – sest seda ju kolmekümnendates eluaastates  Tanel Toom on –, kes kummardus „Tõe ja õiguse“ kohale, umbes samaealisena, nagu seda Andres Paas oli teinud korduvalt piibli kohale kummardudes; otsis üles sinna täheldatud maailmast just niisuguse sõnumi, mille vormis filmikeeles, stseeniti arendatud jutustuse kaudu teost võimestavaks sõnumiks, mis, söandaksin öelda koguni, on andnud kirja pandud „Tõele ja õigusele“ ühe olulise lisamõõtme.

Ja mis see sõnum siis on? Mina ei tea või ei ole märganud „Tõest ja õigusest“ ühte niisugust mõtet, mis oleks seal välja öeldud kellegi suu läbi, et siis, kui oled oma eluga ummikusse jõudnud, tuleb tagasi minna tee algusesse. Tanel Toom seda aga ütleb ja sellest saab t e m a „Tõe ja õiguse“, mis kõiges muus on ajastu- ning raamatutruu film, retooriline žest, teose moraal. Filmis endas teostub see vapustava puändina, et „Tõe ja õiguse“ romaani enda algus, kahe noore, armastuses kokku saanud inimese ning seetõttu ka paradiisist maa peale ehk Vargamäele saadetud mehe ja naise jõudmine koju, mida nad alles koduks peavad hakkama ehitama, on tõstetud hoopis filmi lõppu, nagu ka Andrese esimene kirvehoop üle kraavi ulatuvasse puutüvve, mis sümboliseerib ühtaegu katkestust, teisalt aga ka töö ja vaeva igavest ringlust.

Ja nüüd on meil siis selle noore looja austamiseks „Klassiku sõbrana“ meie oma „Oskar“, eesti kunsti elava klassiku Rait Präätsa taies. „Tõde ja õigus“ jõudis filmina kaugemale kui Tammsaare enda epopöa, mille eemale jäämist rahvusvahelisest tählepanust on seletatud vähese tõlkelevikuga ning Põhjamaade talupojaromaani väidetava kordusena, mida see teos muidugi pole. Sest esiplaanil on siin hoopiski inimese õndsaks saamise ja elumõtte küsimus.

Aga Hollywoodis jäädi „Tõe ja õiguse“ filmiga pidama suure nimekirja nominatsioonis. Üks põhjusi võis olla tõesti sealsete vaatajate  ning ka Filmiakadeemia ehmatus, kes võtsid seda teost dokumentaalfilmina ning kuna selles filmis näidatakse põhiliselt inimlikku viletsust, siis – nagu lugejakirjades ja sotsiaalmeedias levinud vastukajad reetsid – kutsuti üles koguni üle-Ameerikaliseks korjanduseks, et aidata eestlasi tuua tsivilisatsiooni.

Võib-olla, et paljudele tavavaatajatele see niimoodi mõjuski. Aga mitte nende jaoks pole „Tõe ja õiguse“ film loodud. See on loodud meile endile, et me ikka ja jälle „Tõde ja õigust“ lugedes või nüüd ka vaadates, mis – nagu me kõik teame – toob väga paljusid uusi lugejaid epopoä juurde; et me seda teost vastu võttes mõtleksime meie eksistentsi raamistavale kolmele küsimusele, mida, muide pidas ülioluliseks Eesti suureks rääkinud ning mütologiseerinud Lennart Meri: „Kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu me läheme.“

Tanel Toom, „Klassiku sõber 2020“! Siin on Teie Oskar!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s